Rakukesta ehitus ja funktsioon

Rakukest on rakumembraanist väljapool olev kest. Rakukest esineb taimerakkudel ja seenerakkudel, loomarakkudel aga enamasti puudub. Rakukest annab rakule tugevuse ja kindla kuju.

Rakukesta materjaliks on enamasti tselluloos, hemitselluloos või kitiin.

 

19. Loomaraku ehitus. Põhilised loomsed koed.

Loomaraku ehitus – mikrotuubulid, mitokonder, tuum (tuumake, tuumamembraanid kromatiin), tsütoplasma, lüsosoom, Golgi kompleks, siledapinnaline/karedapinnaline tsütoplasmavõrgustik, ribosoomid, rakumembraan, tsentriool, mitokonder

Epiteelkude – rakud paiknevad tihedalt üksteise vastas, rakuvaheaine peaaegu puudub. Epiteelkude moodustab naha pindmise osa ja ümbritseb siseorganeid, kaitseb teisi kudesid keskkonnamõjutuste eest.

Lihaskude – rakud on pikliku kujuga ja sisaldavad valgulisi müofibrille, mis võimaldavad muuta rakkude mõõtmeid. Eristatakse skeletilihastesse kuuluvat vöötlihaskudet ja siseelundite kostisesse kuuluvat silelihaskudet ja südamelihaskudet. Närviimpulsi toimel lihasrakud lühenevad ning koos sellega tõmbuvad kokku ka lihased.

Sidekude – rakud asetsevad hajusalt, enamasti palju rakuvaheainet. Näiteks luukude, rasvkude ja veri. Sidekude ühendab elundite koostisesse kuuluvad koed ühtseks tervikuks ja täidab ka kaitseülesannet.

Närvikude – rakud ehk neuronid on varustatud pikkade jätketega. Sellest on moodustunud pea- ja seljaaju ning nendest lähtuvad närvid ja närvisõlmed. Omane on erutuvus ja erutuse juhtimine. Närvikude ühendab organismi ühtseks tervikuks.

20. Kudede uuenemine: rakkude jagunemine, suremine, tüvirakud, diferentseerumine.

Rakkude jagunemine: oluline osa on tsentrosoomil. See koosneb kahest teineteise suhtes risti paiknevast silindrilisest tsentrioolist. Kumbki tsentriool koosneb mikrotuubulitest. Igas loomarakus vaid üks mikrotuubul, mis oaikneb rakutuuma lähedal. Raku jagunemisel lähtuvad neist kääviniidid, mis osalevad kromosoomide või kromatiidide jaotamises tütarrakkude vahel.

Hulkraksetes organismides on spetsialiseerunud ehk TERMINAALSELT (lõplikult) DIFERENTSEERUNUD rakud (nt neuronid, nahapinna rakud) sageli jagunemisvõime kaotanud.
Kude uuendatakse tänu TÜVIRAKKUDELE (stem cells), mis jagunevad assümeetriliselt – st üks tütarrakk kahest suudab edasi jaguneda, kuid teine tütarrakk asub diferetsneeruma ehk eristuma, omandades antud rakutüübile spetsiifilsied tunnused (kuju, funkstsiooni jne). VANAD RAKUD surevad programmeeritud rakusurma ehk APOPTOOSI käigus.

Tüvirakud diferentseeruvad mingi kindla koe rakuks.

Rakkude juures keskonnas asuvad spetsiifilised valgulised (kasvu)faktorid ja signaalmolekulid suunavad rakkude diferentseerumist. INDUKTSIOONI abil – näiteks lahustuv signaalmolekul indutseerivast rakust seostub tüviraku rakupinna retseptorile, mis seejärel omandab ensümaatilise aktiivsuse ja edastab signaali järgnevatele molekulidele nende ensümaatilise modifitseerimie abil (nt fosforüülimise ehk fosforo lisamise aminohapetele seriin, türosiin või treoniin). Need omakorda modiftseerivad järgmisi valke. Signaaliülekande raja (ahela) viimane aktiveeritud lülivalk liigub tuuma ja osaleb antud rakutüübi funktsioneerimiseks vajalike geenide ‘’sisselülitamises’’.
Tüviraku potentsus (võime diferetseeruda eri rakutüüpideks) väheneb diferentseerumise käigus järk-järgult. Näitena luuüdi tüvirakk.